Happelistes muldades võivad liigsed sulfaadioonid halvendada mulla happesust ja isegi süvendada aktiivse alumiiniumi ja raua toksilisust põllukultuuridele. Üleujutatud tingimustes redutseeritakse liigsed sulfaadioonid vesiniksulfiidiks, põhjustades juurekahjustusi ja tumenemist. Seetõttu tuleks happesuse vähendamiseks kaaliumsulfaadi pikaajalist-kasutamist kombineerida sõnniku, aluselise fosfaatväetise ja lubjaga. Praktikas tuleks aeratsiooni parandamiseks rakendada ka kuivendus- ja põldkuivatusmeetmeid.
Lubjarikkas pinnases reageerivad sulfaadiioonid mulla kaltsiumiioonidega, moodustades lahustumatu kaltsiumsulfaadi (kipsi). Liigne kaltsiumsulfaat võib põhjustada pinnase tihenemist; sel juhul on otsustava tähtsusega suurem sõnniku laotamine.
See on eriti kasulik kloori{0}}tundlikele põllukultuuridele, nagu tubakas, tee, viinamarjad, suhkruroog, suhkrupeet, arbuus ja kartul. Kaaliumsulfaadi pealekandmine mitte ainult ei suurenda saaki, vaid parandab ka kvaliteeti. Kaaliumsulfaat on kallim ja vähem kättesaadav kui kaaliumkloriid; seetõttu tuleks seda parema tulu saamiseks kasutada peamiselt kloori-tundlike ning väävli- ja kaaliumi- armastavate põllukultuuride puhul.
See väetis on füsioloogiliselt happeline sool; selle kasutamine leeliselistes muldades võib alandada mulla pH-d.
